Kersti koolis: 2014

Püsililled on rohtsed ilutaimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Kuna püsililled kasvavad pikka aega samal kasvukohal, siis on oluline arvestada eelkõige nende nõudeid valgusele ja mullale. Püsililled vajavad aeg-ajalt noorendamist – lühiealised pärast 3…5 aastat, pikaealised paarikümne aasta tagant. Püsikute noorendamiseks on mitmeid viise, kõige levinum on suuremate taimede jagamine. Külmaõrnad püsikud, nagu daalia, gladiool, kanna, mugulbegoonia, viiakse talvituma jahedatesse ruumidesse.

Püsikute hulgast võib leida sobivaid taimi nii kuivemasse (karukell, valdsteinia, kukehari, kuldjuur, mägisibul, villane nõianõges, kassisaba) kui niiskemasse (epimeedium, kullerkupp, bergeenia, rodgersia, igihali, brunnera, kopsurohi, tõnnike, priimula) pinnasesse, päris veekogude äärde (soovõhk, hundinui, kollane võhumõõk, vesikupp, vesiroos, vesikanep, siberi võhumõõk, hundinui), happelise (lõokannus, kukits, sasik, kirju püvilill, kevadadoonis, jaapani priimula) ja lubjarikkasse (kadakkaer, kipslill, kuldkann, alpi kurekell, alpi aster, inkarvillea, lina, karukell, lumeroos, kääbusiiris) pinnasesse sobivaid, valguslembeseid (alpi jänesekäpp, harilik karukell, kääbusiiris, pojeng, villane nõianõges, sügislill, päevaliilia, aediiris, kassisaba, kukehari, kirju püvilill, kortsleht, raudrohi, tulp, nartsiss, siilkübar, liivatee, mägisibul, kassikäpp) kui varjuotsivaid (maikelluke, hosta, kuutõverohi, tiarell, tähtputk, aarum, ülane, igihali, rodgersia, koerahammas, epimeedium, lursslill, metspipar, tipmine puksrohi, sinilill). Samuti on võimalik peenar kujundada nii, et õie- ja leheilu oleks kevadest sügiseni ja esindatud oleksid nii madalamad kui kõrgemad taimed.

Püsilillede eelisteks võrreldes suvelilledega võib välja tuua vähese hooldusvajaduse – püsililled on igal aastal tärkamas uuesti samal kasvukohal ja ära jääb ettekasvatamine. Püsikuid on lihtne paljundada ja paljundamisel võime kindlad olla, et saame emataimega sarnase taime. Mõned püsikud (eriti kõrrelised) on dekoratiivsed ka talvel. Samas ei saa arvestada vaheldusrikkusega, mida suvelilled võimaldavad. Agressiivsete ja kiireltkasvavate taimede puhul peab neid kärpima, et nad naabreid ei lämmataks. Külmaõrnade püsikute puhul on vaja talvitumistingimusi, milles mugulaid või taimi ületalve säilitada (ruumi ca +2-+10 C).

Vegetatiivne paljundamine toimub taime vegetatiivsete organite - juur, vars, leht - abil. Suureks plussiks on see, et vegetatiivsel järglasel on ainult üks vanem, millele ta pärilikult sarnaneb ja nii on võimalik saada emataimega sarnane taim.
Vegetatiivse paljundamise viise on mitmeid:
1. Jagamine - emataim jagatakse osadeks. Nii saab paljundada peamiselt põõsaid ja puhmikuid – näiteks hostasid, flokse, rodgersiaid, kõrrelisi, aga ka näiteks iiriseid.
2. Tütartaimedega - saab paljundada neid taimi milledel on omane moodustada tütartaimi. Tütartaimed arenevad juurevõsudest või võsunditest. Juurevõsudega paljundatakse vaarikaid, astelpaju, piparmünti. Võsunditega paljundatakse näiteks maasikat.

3. Võrsikutega paljundamine - paljundatakse taimi, mille vartele moodustub lisajuuri (näiteks hortensia, lõhnav kuslapuu). Võrsikutega paljundamise viise on väga erinevaid, näiteks lookvõrsikud, kuhjevõrsikud, rennvõrsikud, ringvõrsikud, õhkvõrsikud. Lookvõrsikuga paljundatakse näiteks kikkapuu-, lodjapuu-, kontpuu- ja pärnaliike ja ka vääntaimi, nagu elulõngad. Nende võrsed painutatakse mulda 2 – 3 kohas (vt. joonis ).

4. Pistikutega - eraldatakse emataimest vegetatiivosa - pistoksad või haljaspistikud. Pistoksad on puitunud varrega oksad, haljaspistikud on rohtsed. Nii saab paljundada näiteks roose, kukeharju, helmikpöörist.

Oma aias olen paljundanud püsikuid peamiselt jagamise teel (pojeng, kitseenelas, metspipar, floksid, hostad, kiviktaimla taimed), sest see meetod on lihtne ja paljundusviis kiire. Silmastanud olen roose, võrsikutega paljundanud hortensiat. Kukeharju ja lavendlit olen paljundanud pistikutega ja sobivates tingimustes on taimed edukalt kasvama läinud. Kuumal ja kuival suvel, kui ei ole võimalus jälgida pidevalt niiskustingimusi, ei ole õhkvõrsikutega paljundamine otstarbekas – võrsikule paigaldatud substraat võib kuivada ja oksale ei teki juuri.

Soovitused:

Püsikutest soovitan päikeselisele, kuivale ja toitainetevaesele mullale näiteks lavendlit (Lavandula), harilikku karukella (Pulsatilla vulgaris),mägisibulaid (Sempervivum) ja nurmnelki (Dianthus deltoides)

Poolvarjulisse toitaineterikkasse mulda soovitan püsikutest tiarelle (Tiarella), aas-kurereha (Geranium pratense) 'Summer Skies', hambuselehise priimula (Primula denticulata) 'Blue', Fortune'i hosta (Hosta fortunei) 'Gold Standard' ja lühikarvase kastiku (Calamagrostis brachytricha).

Varjulisse ja happelisse pinnasesse sobibvad himaalaja jalgleht (Podophyllum hexandrum), astelsõnajalg (Polystichum), Arendsi astilbe (Astilbe x arendsii), pehme kortsleht (Alchemilla mollis), harilik kukesaba (Lythrum salicaria).