KÜÜSLAUK Allium sativum
Küüslauk on laugu perekonda kuuluv mitmeaastane köögiviljakultuuriliik, mida kasvatatakse harilikult kas kahe- või üheaastasena.
Taim kasvab kuni 70 cm kõrguseks. Maa-aluseks osaks on liitsibul, mis koosneb kuivsoomustega ümbritsetud umbes 12 tütar- ehk kõrvalsibulast, mida nimetatakse küüslaugu küünteks. Sibul ja küüned on kaetud väga õhukese valkja membraaniga. Peasibulast lähtuvad torujas vars ning pikad ja kitsad õhukesed lehed. Terve leheservaga lehed on 10–15 cm pikad ning vastaka asetusega. Punakasvalged õied on koondunud kerajatesse sarikatesse, õitseb juulis ja augustis. Õied on mõlemasoolised ja tolmeldatakse mesilaste ning teiste putukate poolt. Juurestik koosneb peenetest lumivalgetest juurtest, mis moodustavad taime ümber kuni 20 cm ringikujulise niidistiku.
Eristatakse putkuvaid (Allium sativum var ophioscorodon) ja putkumatuid küüslaugusorte (Allium sativum var sativum). Putkuvatel vormidel kasvab liitsibula keskelt välja õisikuvars, mille tipus moodustub kerajas õisik, mis koosneb väljaarenemata õitest ja väikestest sigisibulatest. Liitsibul on olenevalt sordist ja kasvutingimustest 30-130 g raskune ning koosneb 6-8 kontsentriliselt paiknevast küünest. Putkumatutel küüslauguvormidel koosneb liitsibul paljudest, tavaliselt kuni 20 küünest, mis paiknevad spiraalselt või korrapäratult. Liitsibula läbimõõt on 3-4 cm ja mass 20-30 grammi, harva üle 50g. Kuivsoomuste värvus sõltub sordist ning varieerub määrdunud valge, violetse, roosade või pruunide varjunditega või tumedate soontega värvuse vahel.
Küüslaugul eristatakse suvi- ja talivorme. Suviküüslaugud pannakse tavaliselt maha kevadel, nad võivad olla nii putkuvad kui ka putkumatud, on hea säilivusega, kuid väiksema saagikusega. Taliküüslaugud pannakse maha sügisel, hoidlates säilivad nad üle talve halvasti, on suurema saagikusega.
Küüslaugul eristatakse suvi- ja talivorme. Suviküüslaugud pannakse tavaliselt maha kevadel, nad võivad olla nii putkuvad kui ka putkumatud, on hea säilivusega, kuid väiksema saagikusega. Taliküüslaugud pannakse maha sügisel, hoidlates säilivad nad üle talve halvasti, on suurema saagikusega.
Küüslaugu kasvatamine
• Küüslaugu kasvatamiseks on parimateks muldadeks toitaineterikkad saviliiv- ja kerged kuni keskmise raskusega liivsavimullad, mis soojenevad kiiresti ja ei ole üleliia niisked.
• Kasvukoht peaks olema valgusküllane ja suhteliselt umbrohupuhas.
• Küüslauk kasutab hästi ära orgaanilist väetist (6-8 kg/m2 kõdusõnnikut).
• Küüned tuleb liitsibulast eraldada vahetult enne mahapanekuaega, kuna üksikud küüned kuivavad kiiresti ja ei säilita elujõudu pikemalt.
• Mida suuremad küüned maha panna seda suurema saagi saab.
• Väikestest küüntest ja varresibulatest areneb esimesel aastal jagunemata sibul, mis siis uuesti maha istutades annab korraliku saagi.
• Taliküüslauk pannakse maha septembri lõpul – oktoobri algul. Juured hakkavad mullas arenema juba sügisel ning kevadel alustab taim hoogsat kasvu.
• Koduaias istutatakse küüned 3-5 realisse peenrasse 5-6 sentimeetsi sügavusele, jättes ridade vaheks 15-25 ja taimede vaheks reas 10-15 sentimeetrit.
• Kuigi küüslauk on suhteliselt külmakindel kultuur, võiks pärast sügisest istutamist peenra katta 3-5 sentimeetri paksuse turba, komposti, kõdusõnniku või õlekihiga, mis aitab istutatud taimi kaitsta tugevate külmade eest lumeta talvedel.
• Kui eesmärgiks on saada võimalikult suuri küüslaukusid, tuleb putkuvatel küüslaugusortidel õisikuvars pärast selle ilmumist ära murda.
• Olenevalt kasvuperioodi ilmastikust on küüslauk koristusküps juuli lõpu ja augusti alguse vahel.
• Õige aeg koristamiseks on kui lehed hakkavad kolletuma ja kuivama ning taime vars hakkab kergelt kolletuma (ei tohi olla täielikult kuivanud).
• Hilinenud koristamisel hävineb liitsibulat ümbritsev kattesoomuste kiht ning küüned rebenevad sibulakanna küljest lahti. Selline saak ei säili hästi.
• Pärast põllult koristust tuleb küüslauk viia otsese päikese eest varjatud ja hästi ventileeritud varjualusesse ning kuivatada teda seal 2-3 nädalat, seejärel lõigatakse juured ja varred jättes kolme sentimeetrise varretüüka.
Biokeemiline kooslus ja kasulikkus
Küüslauk sisaldab rohkem kui 200 keemilist ühendit. Seal hulgas peaaegu 100 väävliühendit (0,1 % kogumassist) ehk sulfiidi. Küüslauk sisaldab ka suures koguses fütokemikaali lignaan- keskmiselt 580 mikrogrammi 100 grammi kohta. Lignaani mõju inimorganismile seostatakse kasvajatevastase toimega.
Küüslauk sisaldab teadaolevalt 10 erinevat looduslikku suhkrut: monosahhariide (arabinoos, fruktoos, galaktoos, glükoos jne) ja polüsahhariide (inuliin jne). Suhkrud moodustavad ¼ küüslauguküüne sisust.
Küüslaugus leidub 0,3 % väävlit sisaldavat lõhnata ainet alliini, mis mugula peenestamisel laguneb ensüümide toimel kiiresti allitsiiniks, mis annabki küüslaugule tema spetsiifilise lõhna.
Allitsiin ei tapa ainult mikroobe, vaid ka pärsib organismis nende arengut – 1 mg allitsiini tõhusus võrdub 15 standard ühiku penitsilliiniga.
Vitamiinide ja mineraalide sisaldus: B-rühma vitamiinid - B1, B3, B5, B6, B8 jne. Lisaks sisaldab küüslauk vitamiine A ja C, flavanoide, askorbiinhapet, järgmisi elemente sisukate jälgedena: fosforit, kaaliumi, koobaltit, kroomi, väävlit, seleeni, kaltsiumi, mangaani, magneesiumi, germaaniumi, naatriumi, rauda, mangaani, joodi, tsinki.
Küüslauk sisaldab rohkem kui ükski teine toiduaine nukleiinhapet adenosiin, mis on DNA (desoksüribonukleiinhape) ja RNA (ribonukleiinhape) koostematerjal.
Toitainete sisalduselt (süsivesikud, tärklis jne) hinnatakse küüslauku suhteliselt märkimisväärseks – 1 g annab ligikaudu 1 kcal energiat. Sisaldab kuni 8 % valke.
Küüslaugus sisalduv B6-vitamiin kaitseb südamehaiguste eest, alandades organismis homotsüsteiini taset, mis muidu võib otseselt kahjustada veresoonte seinu. Küüslaugul on ka sarnaselt aspiriinile verd vedeldavad omadused.
Meie rahvameditsiinis tuntakse küüslauku kui üldise enesetunde parandajat, südame tugevdajat, vererõhu korrastajat ning sooltetegevuse parandajat (eriti lihatoitude söömisel). Küüslaugu väärt omadusi ei ole teadusmeditsiin ümber lükanud, vaid aina kinnitanud. Mikroelemendid seleen ja germaanium suurendavad südamelihase jõudlust. Lenduv fütontsiid allitsiin ja mikroelemendid stimuleerivad immuunsüsteemi tegevust ning mõjuvad hormonaalsüsteemile, mis tagab küüslaugu antibakteriaalse ja kasvajatevastase toime. Et küüslauk omastatakse kiirelt ja ta püsib organismis suhteliselt kaua, piisab 1-2 küünest päevas. Küüslaugu tugevat lehka vähendavad soe piim, koor, majonees, sidruniviil, peterselli- või sellerileht. Kui kasutatakse toorena, siis kindlasti söögi alla, lõhn kaob kiirelt.
Neil, kel kõrge kolesteroolisisaldus veres, tuleks iga päev toorena süüa 2-3 küünt. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima küüslaugust kui vähivastasest ravimist, teadlased tegelevad nende uuringutega üsna aktiivselt. Katsed on näidanud, et küüslaugu pidev söömine hoiab ära veresoonte lupjumise ja soodustab põie-, neeru- ja sapiliiva ning sapikivide lagunemist, puhastab verd kahjulikest ainevahetusjääkidest.
Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab järgmist päevast annust küüslauku:
Kui ei ole teisiti ette nähtud, keskmine päevane annus on järgmine: värske küüslauk – 2-5 grammi; kuivatatud pulber – 0,4-1,2 grammi; küüslauguõli – 2-5 milligrammi; küüslauguekstrakt – 300-1000 milligrammi (tahke aine). Küüslauku tuleb võtta koos toiduga, et vältida seedetrakti ärritust.
Küüslauk taimekaitsevahendina
Küüslaugu näol on tegu soodsa ning mittetoksilise taimekaitsevahendiga, mida igaüks saab kerge vaevaga ka enda aias kasutada. Küüslauk pärsib nii seente kasvu kui putukate rünnakuid ja sobib suurepäraselt erinevate kahjurite peletamiseks. Selleks, et küüslaugu tõrjepotentsiaali maksimaalselt ära kasutada, on soovitatav hoiduda keemiliste väetiste kasutamisest, kuna viimased ei lase küüslaugus sisalduvatel ainetel täies ulatuses mõjule pääseda ning vähendavad küüslaugu peletavat toimet. Õigesti kasutatuna on küüslaugust on abi nii lehetäide, sipelgate, termiitide, karilaste, mardikate, üraskite, tõukude, nälkjate kui röövikute tõrjumisel.
Küüslaugu näol on tegu soodsa ning mittetoksilise taimekaitsevahendiga, mida igaüks saab kerge vaevaga ka enda aias kasutada. Küüslauk pärsib nii seente kasvu kui putukate rünnakuid ja sobib suurepäraselt erinevate kahjurite peletamiseks. Selleks, et küüslaugu tõrjepotentsiaali maksimaalselt ära kasutada, on soovitatav hoiduda keemiliste väetiste kasutamisest, kuna viimased ei lase küüslaugus sisalduvatel ainetel täies ulatuses mõjule pääseda ning vähendavad küüslaugu peletavat toimet. Õigesti kasutatuna on küüslaugust on abi nii lehetäide, sipelgate, termiitide, karilaste, mardikate, üraskite, tõukude, nälkjate kui röövikute tõrjumisel.
Taimedele kandmiseks on mugav kasutada veepritsi ja soovitud kohad kord nädalas soovimatute putukate peletamiseks üle käia. Vihmasadude korral tuleb pritsida kaks korda nädalas. Küüslaugul on teadupärast väga intensiivne maitse ning taimedele pritsituna püsib see lehtede ja muu peal umbes kuu aega. Seepärast on targem söögiks tarvitatavaid taimi enne saagikoristust mitte pritsida, kuna see võib mõjutada viljade maitseomadusi.
Küüslaugutee on hea abivahend nematoodide ehk ümarusside peletamiseks. Tee või leotis tuleb taimede ümber mulda valada ning kui see juurteni jõuab ja ära imatakse, aitab see tõrjuda nii jaapanipõrnikaid, õunamähkureid, porgandikärbseid kui taimede juuri kimbutavaid putukavastseid. Lisaks aitab see ka nälkjate ning tigude vastu ja kaitseb lilleõisi maiaste metskitsede ning jäneste eest. Tegu on tõepoolest tõhusa pestitsiidiga, aga paraku mõjub see ühtmoodi hävitavalt nii kahjulikele kui kasulikele putukatele.
LIIVATEE Thymus
Liivatee on taimede perekond huulõieliste sugukonnast.
LIIVATEE Thymus
 |
| Minu maakodu trepp õitsva liivateega |
Liivatee perekond on väga mitmekesine ning geograafiliselt laiahaardeline. Liivatee perekonna liike leiab nii Gröönimaalt kui Lääne-Aasiast, suurem osa on siiski pärit Vahemeremaadest.
Kasvamiseks eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel. Sobivad kiviktaimlasse ja kuivadele päikselistele kohtadele pinnakatteks.
Liivatee lamavatel või otstest tõusvatel nõtketel puitunud vartel on väikesed, ovaalsed või süstjad igihaljad lehed. Sirge ja lameda ülahuulega väikesed õied asetsevad tihedates tipmistes tähkõisikutes. Õite värv varieerub tumepunasest valgeni. Mesilased koguvad mitmetelt perekonna liikide õitelt mett, kuna nad on head meetaimed. Paljundatakse pistikutest kevadel või puhmikute jagamise teel, sest võrsetel on sageli juured küljes. Liike võib paljundada ka seemnetega. 1000 seemne mass on 0,2...0,28 g ja seemnete idanevus säilib 2...3 aastat. Seemned külvatakse avamaale aprillis-mais või märtsis-aprillis külvikasti taimede ettekasvatamiseks. Seemned kaetakse 1...2 mm paksuse liivakihiga. Tõusmed tärkavad 14...21 päeva pärast. Taimede soovituslik vahekaugus kasvukohal on 20 cm x 20 cm. Kuival ajal tuleb kasta. Ühel kasvukohal võib kasvada 3...4 aastat.
Liivatee õitsemise ajal kogutud võrseid tarvitatakse nii värskelt, kui ka kuivatatult, need sisaldavad 1...2% eeterlikke õlisid (nende koostises on vähemalt 42% fenoole, peamiselt tümooli ja karvakrooli), park- ja mõruaineid, flavonoide. On tugeva bakteritsiidse toimega, parandab söögiisu, soodustab ainevahetust. Liivatee aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”.
Taimeravitsejad soovitavad tüümiani kasutada kopsuturse ja õhupuuduse korral. Sel on tugevad antiseptilised omadused ning tüümiani eeterlikku õli võib kasutada lõikehaavade puhastamiseks. Tüümian leiab sagedast kasutust ka hambapastade ja suuloputusvete sees.
Tüümian on tõhus fungitsiid ning seda on kasutatud jala seenhaiguste ravimisel.
Aroomiteraapias kasutatakse tüümiani tuju tõstmiseks ning stressi leevendamiseks.
Eestis kasvavaid liike:
Kasvamiseks eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel. Sobivad kiviktaimlasse ja kuivadele päikselistele kohtadele pinnakatteks.
Liivatee lamavatel või otstest tõusvatel nõtketel puitunud vartel on väikesed, ovaalsed või süstjad igihaljad lehed. Sirge ja lameda ülahuulega väikesed õied asetsevad tihedates tipmistes tähkõisikutes. Õite värv varieerub tumepunasest valgeni. Mesilased koguvad mitmetelt perekonna liikide õitelt mett, kuna nad on head meetaimed. Paljundatakse pistikutest kevadel või puhmikute jagamise teel, sest võrsetel on sageli juured küljes. Liike võib paljundada ka seemnetega. 1000 seemne mass on 0,2...0,28 g ja seemnete idanevus säilib 2...3 aastat. Seemned külvatakse avamaale aprillis-mais või märtsis-aprillis külvikasti taimede ettekasvatamiseks. Seemned kaetakse 1...2 mm paksuse liivakihiga. Tõusmed tärkavad 14...21 päeva pärast. Taimede soovituslik vahekaugus kasvukohal on 20 cm x 20 cm. Kuival ajal tuleb kasta. Ühel kasvukohal võib kasvada 3...4 aastat.
Liivatee õitsemise ajal kogutud võrseid tarvitatakse nii värskelt, kui ka kuivatatult, need sisaldavad 1...2% eeterlikke õlisid (nende koostises on vähemalt 42% fenoole, peamiselt tümooli ja karvakrooli), park- ja mõruaineid, flavonoide. On tugeva bakteritsiidse toimega, parandab söögiisu, soodustab ainevahetust. Liivatee aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”.
Taimeravitsejad soovitavad tüümiani kasutada kopsuturse ja õhupuuduse korral. Sel on tugevad antiseptilised omadused ning tüümiani eeterlikku õli võib kasutada lõikehaavade puhastamiseks. Tüümian leiab sagedast kasutust ka hambapastade ja suuloputusvete sees.
Tüümian on tõhus fungitsiid ning seda on kasutatud jala seenhaiguste ravimisel.
Aroomiteraapias kasutatakse tüümiani tuju tõstmiseks ning stressi leevendamiseks.
Eestis kasvavaid liike:
Thymus pulegioides – paljalehine liivatee (kasvab hajusalt) - lamavate või tõusvate vartega, igihaljas kääbuspõõsas kõrgusega 5–20 cm. Õied helelillad, 4–7 cm pikkustes tihedates õisikutes. Õitseb juulis ja augustis, mõned puhmad ka oktoobris. Õitseb rikkalikult ainult hästi valgustatud kasvukohtades. Eestis on paiguti leitud kasvukohti Kirde- ja Kagu-Eestist
Thymus vulgaris – aed-liivatee ehk tüümian (kultuurtaim) - 30-40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.
Thymus ×citriodorus – sidrun-liivatee (kultuurtaim) - mitmeaastane igihaljas 30 cm kõrgune poolpõõsas. Lehed on üsna suured, rohelised ja tugeva sidrunilõhnaga. Õied on roosad.
Kasutatud materjalid:
