teisipäev, 20. jaanuar 2015

Multšid, geosünteedid, väetised (osa 2)

OSA 2 -  Geosünteedid (sünteetilised multšid) ja väetised


Sünteetilised multšid


Sünteetiliste multšide - peenravaip, multšiloor, tekstiilmultš, maasikakile - eeliseks on lihtne paigaldus ja soodne hind ning väike hooldustööde maht.


Kilemultš


Kilemultši kasutatakse peamiselt marjaistandustes, kus kile vähendab oluliselt vajadust umbrohutõrjele, kile all on niiskuskaod väiksemad ja pinnas püsib niiskem ning muld on soojem, mistõttu on saak varasem.


 
Kilemultšiga mustikaistandik, kus kilepeenarde vahed on kaetud peene saepuruga, paremal maasikapeenar kilemultšil.



Peenravaip

Peenravaip on vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, tihe, õhku ja vett läbilaskev polüpropüleen –kangas, vastupidavusega 8-10 aastat. Tallamiskindel ning takistab umbrohukasvu ja niiskuse aurumist pinnasest, samas vähendab erosiooni. Peenravaip sobib kasutamiseks maasika- ja muudes istandustes, püsilillepeenras, puude- ja põõsaste all umbrohu kasvu takistamiseks, teede rajamisel pinnase kihtide eraldamiseks, puukoolis taimepottide alla jne.

Peenravaip laotatakse ettevalmistatud pinnasele, servad kinnitatakse ning terava noa abil lõigatakse X-kujulised istutus- või külviaugud. Ilutaimede istutamisel võib peenravaiba katta killustiku, puukoore vms. multšiga. Peab vastu kuni 10 aastat.

Peenravaiba omadused:

•  neelates päikesevalgust pärsib kangas fotosünteesi ja pidurdab umbrohtude kasvu; •  keskkonnasõbralik vähendades herbitsiidide ja teiste umbrohutõrjevahendite vajadust;
•  vähendades aurustumist säilitab mulla niiskust kuival perioodil;
•  vähendab oluliselt lillepeenarde hoolduskulu;
•  ultraviolettkiirguse suhtes vastupidav;
•  jahukastesse ja bakterhaigustesse nakatumise suhtes vastupidav.


Peenravaip on saadaval järgmistes mõõtudes (http://koduaed.balticagro.ee/et/taimekatted/47-peenravaip.html):

Pakendis: 1,05 x 5 m, 5,25 m².

Minirullina: 1,6 x 20 m, 32 m² ning 2,0 x 20 m, 40 m²

 Rullina
1,05 x 100 m, 105 m²

1,2 x 100 m, 120 m²
1,6 x 100 m, 160 m²
2,1 x 100 m, 210 m²
3,3 x 100 m, 330 m²
5,25 x 100 m, 525 m².

Tekstiilmultš e. multšiloor

Tekstiilmultš on spetsiaalselt väljatöötatud kerge pinnakattematerjal, kasutamiseks aianduses ja haljastuses. Mustakiuline polüpropüleenmaterjal, 50 gr/m², on vastupidav ultraviolettkiirguse ja mullas leiduvatele ühendite suhtes. Kangas takistab umbrohu kasvu ja kiirendab ka noorte taimede juurdumist, kuna hoiab pinnase niiske ja sooja. Tekstiilmultši võib kasutada ka erinevate pinnasekihtide eraldamiseks, näiteks drenaaži ja substraadi vahel lillepeenras. Tekstiilmultšiga kaetud istutusalal säilib muld kohevamana kui peenravaiba või geotekstiiliga kaetud peenras.

Kangas laotatakse ettevalmistatud pinnasele ja lõigatakse terava noaga istutusaugud, servad kinnitatakse kas mulla või spetsiaalsete kinnitusharkidega. Haljastuses võib taimede ümbruse katta koorepuru või dekoratiivkillustikuga. Tekstiilmultši kare pind takistab tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel. Olenevalt kasutuskohast peab vastu 5-6 aastat.



• Umbrohutõrjel on alternatiiv herbitsiididele.
• Ühtlase kuju ja suurusega saak.
• Spetsiaalne rebenemisekindel UV kiirgusele vastupidav struktuur
• Niiskust läbilaskev ja hingav


Geotekstiil


Geotekstiil ehk filterkangas on mittekootud nõeltega augustatud polüpropüleenist kangas, spetsiaalselt toodetud maaparandustöödeks, aianduses sobib külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Filterkangas eraldab üksteisest pinnasekihid ja tõkestab maapinna külmumisest tulenevaid kahjustusi.


Materjal on sobilik kasutada teede-, katuste ning murukatuste ehitamisel, väljakute, mänguplatside, tiikide ning järvede rajamisel, aiatöödel.
Murukatuste ehitamisel paigaldatakse vettpidavale juurestikukindlale aluskihile ehk geomembraanile drenaažikiht, millele omakorda mullaosakesi filtreeriv kiht – geotekstiil, mis laseb vee läbi, aga takistab sinna ummistusi tekitavate mullaosakeste sattumise.
Peenarde rajamisel - kui väheviljakale pinnasele laotada geotekstiil ja kanda peale viljakas muld, siis säiliv see seal kauem kui ilma geotekstiilita.
Tiikide, järvede, randade rajamisel - kui soovitakse asendada mudapõhja või mudaseid kaldaid liivaga, siis laotatakse geotekstiil jääle ja kaetakse liivaga. Jää sulades vajub geotekstiil liivaga põhja ning liiv jääb geotekstiilile püsima. Geotekstiil ankurdatakse kaldal ning see jääb rannaääre pealmise liivakihi alla.
Väga liivastel aladel paigaldada kauni ja vastupidava muru saamiseks geotekstiil kohaliku pinnase ja juurdeveetava kasvupinnase vahele. Mullakihi paksus peaks olema minimaalselt 20 cm.
Saadaval 2 ja 4 meetri laiustes rullides.


Juuretõkkekangas


Väga tugev ja suhteliselt jäik, omadustelt geotekstiilile sarnanev pruunikas kangas. Kasutatakse suurte puude juurte eemalehoidmiseks istutusaladest või vundamentidest.


Sünteetiliste multšide miinused:


Multšitud pinnad vajavad multšimata pindadega võrreldes hoolikamat väetamist. Multš on mehhaaniliseks takistuseks väetiste sattumisel juurtepiirkonda.


 
Multši all on soodne keskkond kahjuritele, näiteks sipelgad ja mutid-mügrid armastavad multšialust keskkonda. Multši vahel võivad talvituda kahjurputukad ja haigused.


 
Peenravaip põhjustab vee kondenseerumist multši ja kasvupinnase vahel, mistõttu mitmeaastastel taimedel (eelkõige puittaimedel) areneb pindmine juurestik.
 


Avaldumata jääb multši kasvupinnast parandav mõju, kuna humifitseerunud multšimass ei saa seguneda kasvupinnasega.


 


Multšide isiklik kasutajakogemus:


 Olen kasutanud oma aias mitmeid multše – kilemultši maasikapeenral, peenravaipa okaspuude istutusalas kombineeritud kruusa-, killustik- ja männikäbikattega kui ka männi koorepuru, muruniidet ja  adru orgaanilise multšina. Samuti olen kasutanud ajalehti laotatuna multši alla, aga kuna ajalehed on kiirestilagunev materjal, siis ei ole sel eriti pikaajalist mõju ja kui aluspind ei ole piisavalt hästi umbrohtudest puhastatud, siis hakkavad umbrohud üsna kiirelt end peenral mugavalt tundma.
Maasikapeenral on kile ja peenravaip end igati õigustanud – hooldamine on mugav, peenar püsib umbrohuvaba ja marjad on puhtad. Samas olen täheldanud, et kile ja tekstiili all on elavdunud kahjurite tegevus (mutid-mügrid).


Maasikate ümber olen kasutanud ka muruniidet, aga kuna see kipub marjade all hallitama, siis maasikate all seda soovitada ei saa – sinna sobiks rohkem põhumultš. Samas lillepeenras on muruniide hea peenrakate, samuti olen lillepeenras kasutanud multšina adru, mis on rikas toiteelementide poolest ja hoiab eemal ka umbrohud.


Okaspuude istutusalas olen peenravaipa kombineerinud kruusakatte ja käbikattega ning seal on peenravaip asendamatu ja julgen igati soovitada. Peenar on suhteliselt hooldusvaba ja näeb korrektne välja.


Väetamine ja väetised


Väetamisel arvestatakse, et sellega ei kaasneks reostust keskkonnale. Selleks on vaja takistada toiteelementide väljauhtumist mullast. Loodushoiu seisukohalt on kasulik multši kasutamine, kuna see takistab toiteelementide sademetega mullast väljauhtumist. Väetamisel arvestatakse, et:
  • Lämmastik on mullas väga liikuv, seetõttu on lämmastikväetised ja rohkem lämmastikku sisaldavad kompleksväetised andmisaja ja -viiside suhtes kõige tundlikumad;
  • fosfor seotakse mullas ja seega on väljauhtumine väike;
  • kaalium neelatakse mullas ja arvestatav väljauhtumine onkergema lõimisega muldadel.
Lähtuvalt eelnevast on väetiste andmise ajad järgmised:
  • lämmastikväetised kevadel või suve esimesel poolel:
  • fosfor- ja kaaliumväetised kevadel või sügisel.




Väetistarve sõltub mullast. Mullaanalüüside tulemused antakse käesoleval ajal toiteelementides ja tavaliselt märgitakse ka sisalduse aste. Väetistarve arvestatakse vastavalt mulla toiteelemendi sisalduse tasemele.


Multšitud pinnad vajavad multšimata pindadega võrreldes hoolikamat väetamist. Multš on mehhaaniliseks takistuseks väetiste sattumisel juurtepiirkonda. Akumuleerudes multšimassis parandavad väetised eelkõige seemnetekkeliste umbrohtude toitumistingimusi. Seetõttu ei ole õige laotada väetisi multši pinnale või pinnakihti, vaid need tuleb kobestada multši alla, kasvupinnase sügavamatesse kihtidesse või anda lahustena.


 


Mineraalsed väetised:
 Nendes väetistes esinevad toiteelemendid mineraalsete ainetena. Minaraalväetised on tööstuslikult toodetud väetised, näiteks ammooniumnitraat, superfosfaat, Ferticare jt.
Lihtväetised:
sisaldavad ühte taimedele vajalikku põhitoiteelementi (N, P või K) või mikroelementi. Näiteks karbamiid (N), ammooniumnitraat (N), superfosfaat (P) jt.
Kompleksväetised:
sisaldavad kahte või kolme põhitoiteelementi ja lisaks veel ühte või mitut mikroelementi. Näiteks Kemira Cropcare 10-10-20 (N,P,K ja mikroelemendid), Osmocote (N, P, K ja mikroelemendid), kristal-N (varem nimetati kristalliiniks) (N, P, K) jt.
Makroväetised:
Makroväetised sisaldavad makroelementi. Näiteks ammooniumnitraat - sisaldab lämmastikku.
Makroväetiseid nimetatakse ka vastavalt elemendi sisaldusele lämmastik-, fosfor- ja kaaliumväetisteks.
 
Mikroväetised:
Mikroväetised väetised sisaldavad mikroelementi. Näiteks booraks - sisaldab boori.
Mikroväetiseid nimetatakse vastavalt elemendi sisaldusele boor-, vask-, tsink- jne väetisteks.
Liitväetised:
Liitväetised on väetised, mille molekuli kuulub mitu toiteelementi. Näiteks kaaliumnitraat, kaalium-naatrium-nitraat, Kemira Cropcare 10-10-20. Liitväetiste korral sisaldab iga väetise osake (graanul) kõiki väetistes olevaid elemente. Elemendid igas väetise osakeses on sellises vahekorras nagu on kogu väetises olevate elementide vahekord.
Väetissegud:
Väetisesegud saadakse mitme erineva lihtväetise omavahelise kokkusegamise teel. Näiteks Rekle väetissegud. Väetissegusid on võimalik endal valmistada, siis tuleb jälgida mineraalväetiste segamise nõudeid. Väetissegude korral sisaldab iga väetise osake (graanul, kristall) ainult selle väetise elemente, millest ta pärineb.


 


Väetamise isiklik kasutajakogemus:


 
Koduaias eelistan orgaanilisi väetisi, nagu kompost, sõnnik, adru. Lillede ja marjapõõsaste ja viljapuude väetamisel olen kasutanud ka spetsiaalseid kevad- või sügisväetisi, näiteks kevadel Sprint, mis on  mitmekülgne ja efektiivne mineraalväetis, sobides nii külvieelseks põhiväetamiseks, kasvuaegseks pealtväetamiseks kui ka väetamiseks vesilahusena. Sügiseti olen kasutanud Sügisväetist, mis aitab taimedel talvitumiseks ette valmistuda. Maasikate väetamiseks olen kasvu ajal kasutanud spetsiaalset maasikaväetist, tomatite väetamiseks näiteks Baltic Agro tomati vedelväetist, mida on lihtne doseerida. Samuti olen vedelväetist kasutanud suvelilleamplite väetamisel – lihtne doseerida ja mugav kasutada.


Oma aia kultuurmustikate ja rodode väetamisel kasutan ka spetsiaalseid happelisel pinnal kasvavate taimede väetisi, näiteks Osmocote Rodo ja okaspuude väetis.


http://www.hortes.ee/static/product_pictures/1660_org.jpg


 


 


 


Kasutatud materjalid:






























 


 


 

3 kommentaari:

  1. Töö vastab nii sisult kui vormilt etteantud nõuetele. Tagasihoidlikumaks on jäänud orgaaniliste väetiste käsitlemine. Selles osas tuleks tööd täiendada.
    Töö väärtust suurendab autoripoolne sogemuse ja arvamuse avaldamine käsitletud materjalide kohta.
    Vormistusel võiks jälgida, et kirja suurus oleks kogu töö ulatuses ühtlane.

    Arvestuseks palun tööd täiendada orgaaniliste väetiste osas. Millised on orgaaniliste väetiste kasutamise põhimõtted?

    VastaKustuta
  2. Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas, aga ka näiteks mereadru ja kalajahu. Orgaanilised väetised koosnevad ainult naturaalsetest koostisainetest, mis pärinevad taimedelt või loomadelt. Orgaaniliste väetistega on väiksem oht taimi üle väetada, sest toitained vabanevad aegamööda. Ühtlasi tähendab see, et toitained on sel juhul saadaval pikema perioodi jooksul ning väetama ei pea nii sageli kui mineraalväetiste puhul. Kuna orgaanilised väetised parandavad mulla võimet hoida vett ja toitaineid, võib öelda, et tegu on mullaparandajatega, nad toidavad pinnases leiduvaid olulisi mikroobe ning parandavad mulla struktuuri.
    Orgaanilised väetised segatakse mulda kas istutamisel, samuti võib orgaanilisi väetisi kasutada multšina või hiljem juba taimede vahele. Orgaanilistest väetistest sobivad kevadiseks väetamiseks hästi käärinud sõnnik ja kompostid. Turvast ja komposti võib laotada peenrale 5-10 cm kihina, need rikastavad mulda kasvuainetega. Loomasõnniku omadused sõltuvad paljudest teguritest, aga üldiselt võib sõnnikut segada mulda kevadel, kuigi mõned sõnnikud, mille lämmastiku sisaldus on väiksem, ent fosfori ja kaaliumi sisaldus suurimad sobivad hästi ka sügisväetiseks. Head sügisväetised on selle poolest lambasõnnik ja kitsesõnnik. Sõnnik on pikaajaline väetis, mille mõju avaldub veel ka teisel ja kolmandal aastal. Kanakakagraanuleid võib kevadel ja suve algul segada niiskesse mulda, kuid peab vaatama, et need ei tekitaks taimedele ammoniaagipõletust. Norm kuivgraanulitel 1 l = 10 m2, kastmisveeks lahjendada 0,25 l graanuleid 10 l vees.
    Põhuga väetamsel tuleb kindlasti juurde anda lämmastikku näiteks vedelsõnniku või virtsa näol.
    Suvel võib taimi väetada taimeleotistega. Taimeleotised on vedelad kiire toimega väetised, millest taimed omastavad toitaineid kergesti, samuti on neil hea omadus tõrjuda taimekahjureid. Kõrvenõgeseleotist on lihtne valmistada: 1 kg peenestatud värskeid kõrvenõgeselehti ja –varsi segatakse 10 l veega. Kääritis jäetakse paariks nädalaks kaane alla seisma, seda segatakse aeg-ajalt. Taimi kastetakse lahjendatud kääritisega: 1 osa kääritist, 10 osa vett. Kasta kord paari nädala tagant. Nõgesevees on rohkesti lämmastikku ja kaaliumi.
    Samuti võib taimede vahele panna multšiks muruniidet, mis rikastab mulda lämmastiku ja toitainetega.

    VastaKustuta
  3. Töö on nüüd arvestatud! :)

    VastaKustuta